30. jaanuar 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Lisaks käib kuni notaris lepingutele allkirjade andmiseni pidev kauplemine, kuna ostjad väärtustavad oma positsiooni ja kauplevad hinda ka siis, kui see on juba korra kokku lepitud. Iga päev, mil läheneb tehingu sõlmimise hetk, süveneb ostjas kahtlus, et äkki kauples ta hinda ikka liiga väha alla.”

Meeldetuletuseks – vaid paar aastat tagasi käitusid samamoodi kinnisvaramüüjad, kes avastasid ostja-poolse paarinädalase asjaajamise jooksul, et kinnisvarahind on juba tõusnud ning hakkasid ostjaid survestama, et nad maksaks kõrgema hinna, kuna varale on juba uus ja rohkem raha pakkuv inimene olemas.

Leoki sõnul pole praegune ostjatepoolne käitumine niivõrd massiline, kui kunagine müüjatepoolne manipuleerimine. Ostjad on muutunud väga teadlikuks. „Nad valivad suurest objektide andmebaasist välja tihtipeale ideaaltingimustele vastava vara, mida nähakse oma koduna pikaajaliselt. Need, kes praegusel ajaperioodil tehingut sooritavad, peavad tõepoolest valima.”

Ehkki mõne aasta tagune müüjate ja praegune ostjate poolne käitumine pole eetiliselt just mitte kõige korrektsem, ei ole tegemist millegi seadusevastasega ning kuna Eesti seadusandluse kohaselt muutub tehing kohustuslikuks alles notariaalse võlaõiguslepingu sõlmimisega, siis juriidiliselt ei ole osapooltel üksteisele midagi ette heita.