29. juuli 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Ostsin uhiuue Cadillaci,” rääkis Mike Smith, “olen seda alati tahtnud ja kui selle eest tšeki välja kirjutasin, oli see tõesti hea tunne.” Veel plaanib mees ammu unistatud golfipuhkust, kirjutas New York Times. De Soto piirkonna juhid rappusid naerdes oma toolidel, raputasid päid, vahtisid lakke ja pomisesid vandesõnu, kui omavalitsusjuht teatas neile: “Meil on 28,7 miljonit dollarit.” See on poolteist korda rohkem kohalikust aastaeelarvest ning lõpuks ometi on võimalik sealsed teed korda teha. Valdav meeleolu vastsete rikaste hulgas on küll veel imestav-ettevaatlik ning valitseb teadmatus, mida äkki sülle sadanud rahaga õieti peale hakata.

Märtsis gaasivarude avalikustamisega alanud buumi käigus on kaevandamisõiguse hind ühel aakril (0,4047 ha) tõusnud 30000 dollarini. Enne maksnuks see mõnisada dollarit. Piirkond muutus peale sealsete naftavarude ammendumist veerand sajandit tagasi tõeliseks surnud kolkaks. “Poole aasta eest oleksite võinud 1000 dollariga aaker kogu maakonna ära osta,” rääkis kohalik kohtuametnik. Nüüd on gaasimaardlas jala maha pannud suurfirmad Chesapeake Energy Corporation ja Petrohawk Energy Corporation. Asjatundjate hinnanguil ei ole seal tegemist haibiga, vaid tõeliselt suurte varudega. Louisianast Texase idaosa alla ulatuva gaasimaardla mahuks on hinnatud 250 triljonit kuupmeetrit. Võrdluseks on kogu USA aastane gaasitarbimine 23 triljonit kuupmeetrit.

Maaomanikele ei tähenda kaevandamisõiguse loovutamine veel kogu teenistust, sest nad arvestavad veel täiendava tasuga ammutatavailt gaasikogustelt. “Segane värk,” rääkis maaomanik Derrick Palmer, “aga mõnusalt segane!” Ta uuris parasjagu kohalikus arhiivis 1840ndatesse aastatesse ulatuvaid dokumente, et tõestada omandiõigust ühele huvitavale maatükile.