2. veebruar 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Samal ajal liigub karjade kaupa ringi tüüpe, kes peavad end mingil salapärasel põhjusel ehitajateks, ehkki nende töö tulemus võib iga omaniku hulluks ajada, kirjutas Sakala.

Tuntud looduskirjanik Gerald Durrell kuulis Korfu saarel, loo mehest, kes hakkas pere juurdekasvu pärast majale teist korrust ehitama. Töö edenes lausa lennates ja sai peagi valmis. Õnnelik peremees korraldas sel puhul suure peo, kus külaline avaldas soovi uut korrust oma silmaga kaeda. Siis selguski, et trepp oli jäänud ehitamata. Ehituse ajal harjusid peremees ja ehitajad käima mööda redeleid ja tellinguid ning nii jäigi see pisiasi kahe silma vahele.

Nende päikeselise Korfu ehitusmeistrite mantlipärijad rõskes, ent selle eest ehitamist jumaldavas Eestis on hakkama saanud veel sõgedamate ja täiesti absurdsete asjadega, mille peale keskmise mõistusega inimene tihtipeale ei tuleks.

Ühes uhkes villas näiteks juhtus selline esmapilgul lausa uskumatuna näiv lugu, et teise korruse duširuumis jäi kanalisatsioonitoru süsteemiga liitmata.

«Kips pandi enne peale, kui torud seinas ühendada jõuti, ning põrand valati ka kohe ära,» jutustas Sakala reporterile tundmatuks jääda sooviv ehitaja. Kogu lugu juhtus talvel, nii et viga parandada ei saanud, pesta aga oli vaja. Loll on see, kes lahendust ei leia: kanalisatsioon pandi jooksma vihmaveetorusse! Alles kevadel lammutati kõik seinad lahti.

Ebakvaliteetsed lahendused tulevad väikesest eelarvest. Õieti pole mitte eelarve pisike, vaid tooni annab suur kasum, mida võimalikult lühikese ajaga noolida tahetakse. Üks koht, kust annab eriti kenasti vahelt teha, on vannituba.«Tehakse eelarvet, aga keegi tavaliselt täpselt ei tea, mis seal olema peaks. Võtame hüdroisolatsiooni — ehitusnõuded on üks asi, reaalne elu aga teine. Töömeestel kästaksegi tavaliselt ilma teha.»

Teine anonüümne ehitajakinnitas, et vähemalt poolte müügiks minevate majade vannitubades pole nõuetekohast hüdroisolatsiooni. Sellise kipsist vannitoa eluiga on ehmatavalt lühike.«Umbes viie aasta pärast võid sellest seinast rahulikult läbi astuda, aga ma olen näinud pudenemas ka poole aasta vanuseid vannitubasid.»

Kokku hoida annab muidugi mujaltki, näiteks soojustusvill ja plaadisegu. Aurutõket pole pandud enamikul uutest müügimajadest. Elektrisüsteem tehakse ilma rikkevoolu- ja üldse korralike kaitsmeteta. Vundamendi välispinnal on puudu hüdrotõkked.

Kõige kindlam kokkuhoiu koht on aga katusesoojustus, sest seda ei oska harilikult ükski ostja vaadata. Rusikareegli järgi peab soojustuseks olema vähemalt kolmkümmend sentimeetrit villa, aga seda kohtab väga vähestel müügimajadel, kui üldse. Heal juhul pannakse kümme sentimeetrit. Nii kütavad sajad pered nagu hullud, soe aga kaob kummalisel kombel. «Inimesed ei teagi seda tavaliselt, aga seda on lihtne kontrollida: lähed katuse alla ja vaatad järele,» nentis ehitaja.

Üllataval kombel püütakse paljud praakmajades tekkinuid vead vaikselt ära praavitada. Pahatihti läheb see kalliks, aga teha pole midagi. «Inimesed häbenevad üldiselt,» lausus ehitaja. «Kuidas sa ikka tunnistad, et ostsid kolme miljoni eest mingi pasahunniku.»