31. august 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Enamasti üüritakse üliõpilase vaatevinklist vaadatuna välja selliseid kortereid, mille pererahvas loodab ratsa rikkaks saada või on mingi kiiksuga, kirjutas SL Õhtuleht.

Võtame ette väikese uurimisretke Tallinna kõrgkoolide fuajeedes ja uurime, mida kuulutustetahvlitel üürimiseks välja pakutakse. Eesmärk on leida IT tudengile Rainerile (19) ajutiseks elamiseks vastuvõetav korter.

Hoiatame ette – vastuvõetava korteri leidmine nõuab vaeva! Eriti veel Raineri-sugusele esmakursuslasele, kes peab kolima kodust kaugemale ega ole veel jõudnud endale võimalikeks korterikaaslasteks sõpru leida.

Tegelikult alustas Rainer otsinguid kinnisvaraportaalidest ning kuulutustelehtedest juba varem. Kuna noormees üritas leida võimalikult soodsa hinnaga elamispinda võimalikult Tallinna Tehnikaülikooli lähedal, oli pilt üpris lohutu.

Kõik kuni 2000 krooni maksvad, vähegi kenamad toad olid selleks ajaks, kui tema helistama hakkas, kahjuks juba üürniku leidnud. Lõpuks oli ta ohates nõus korteri kuuüüriks välja käima ka 2500 krooni.

«Nende jaoks, kes jaksavad ühetoalise korteri eest maksta 5000–5500 krooni või ühe toa eest üle 3000 krooni, on valik lai. Soodsama hinnaga võimalusi on aga väga vähe,» kurdab noormees. «Ühe võikalt kärtspunaseks ja siniseks värvitud ühetoalise hotellitüüpi korteri eest taheti 4000 krooni kuus.»