14. juuni 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pärast nn oranži revolutsiooni 2000. aasta lõpus, mil suurriik Ukraina ja tema uinuma kippunud majandus näoga rohkem Lääne poole pööras, ärgitas see ligemale 50 miljoni elanikuga turg tegutsema paljusid, kes end vähem või rohkem ärimeesteks pidasid. Ka Eesti kommersandid käisid. Eelkõige kinnisvaraärimehed. “Ma arvan, et 2005. aastal käisid siin maad kuulamas kõik, kes kinnisvaraäris aktiivselt tegutsevad,” ütleb Eesti Ukraina saatkonna teine sekretär ­Margus Solnson. Tema tegeleb saatkonnas majandusküsimustega.

Kinnisvara – see tundub lihtne. Ostad, müüd ja vahendad. Arco Vara on Kiievis paar aastat kinnisvarakontorit pidanud. Firma regioonidirektori ­Rainer Osaniku sõnul on jaepangandus Ukrainas paraku sel tasemel, kus see meil oli kümmekond või enam aastat tagasi – laenuvõtmine uskumatult keeruline, intress üsna kõrge (hiljuti oli see veel 20–25 protsenti, nüüd saab ka 9–11 protsendiga, ent see on sõbrahind lugupeetud klientidele), mistõttu panga kaudu kinnisvara keegi ei soeta ning äri käib lõviosas ikka sularahas.