29. september 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Nüüd lähevad jah asjad liikuma,” rõõmustas Lepp, kes loodab, et ehitustööd hakkavad juba paari kuu pärast pihta ning järgmiseks sügiseks on maja püsti. Enne on veel vaja lõplik projekt muinsuskaitseametis kooskõlastada ja linnavalitsusest ehitusluba hankida.

Eskiisprojekti kohaselt sirutub hoone keskmise osana taeva poole veetornist ümber ehitatud üheksakorruseline torn. Sellest mõlemale poole on ette nähtud viiekorruselised ja kuueteist meetri kõrgused paunad. Et hoone jätaks tillema mulje, peavad madalama osa katusekorrused olema muinsuskaitse nõudel tagasiastega.

Pisiasjast, et 1998. aastal kehtestatud Aia ja Karja tänava vahelise ala detailplaneeringuga on tema krunt määratletud äri-, mitte elamispinnana, Lepp ennast häirida ei lase. Tema mõlgutab peas kavalat plaani suurem osa majast ikkagi korteritega täita.

“Kõrvalmaja ju ka tehti algul äripinnana ja pärast tehti korteriteks ümber, seda on võimalik teha,” kinnitas Lepp enesekindlalt. Esimesele korrusele on siiski jäetud ruumi väikeäridelegi.

Maja uhkeim ja ruumikaim apartement ehitatakse veetorni tippu. Ülejäänud elamispinnad tulevad mõnevõrra väiksemad. Et Lepp paneb enam rõhku kvaliteedile kui kvantiteedile, ehitataksegi vaid paarkümmend korterit. “Ma ei tee mingit soomlaste ühiselamut, teen sellise korraliku maja,” lubas ta. Korralik maja tähendab Lepa sõnul seda, et ehituse maksumuseks on ligikaudu 18 000 krooni ruutmeetri eest. Müüki läheb ruutmeeter aga minimaalselt 40 000 krooniga.

Kas vana veetorn lükatakse buldooseriga kokku või säästetakse seda mingil määral, pole Lepa jutu järgi veel otsustatud. Detailplaneering lubab krundil veetorni rekonstrueerimist. Linnaarhitekt Ülar Saar saab sellest nõnda aru, et torni maha lõhkuda ei tohiks.