Autor: Raul Reino • 13. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kinnisvaraturu tehingute arvu statistika pole turuosaliste seas just vaimustushüüdeid esile kutsunud. Valdav osa kinnisvara vahendusfirmadest ootas ja lootis kõrgemaid müüginumbreid, aga suuremale aktiivsusele panustas ka suur osa harilikest kinnisvara müüjatest.

Ajal, mil SKP kasvab mühinal, ekspordimahud püstitavad rekordeid, üha rohkem turiste leiab tee Eestisse ja tõusnud on ka keskmine palk (hinnad küll veel rohkem), on kõrgendatud ootused justkui põhjendatud. Tehingute arv aga võrreldes aastatagusega kasvanud pole ning hinnad on näidanud vaid mõõdukat kasvutendentsi, mida on eelkõige toitnud uusarenduste kõrged müügihinnad.

Sündmused või õigemini sündmuste vähesus on niivõrd värsked, et adekvaatseid analüüse turu käitumise kohta on napilt ja needki seinast-seina. Ka tavapärased kommentaatorid tunduvad olevat jahmunud ning eelistavad ajal lasta kulgeda, lootuses, et mõne aja pärast on turu arengut lihtsam põhjendada. Siiski võib väita, et tänavu on kinnisvaraturu märksõnaks olnud ettevaatlikkus.

Vaatamata sellele, et eraisikute hoiused on kasvanud nagu leivataigen moodsa perenaise köögis ning seega raha, mida paigutada kinnisvaraturule, on eraisikute käes rohkem kui kunagi varem, on ettevaatlik käitumisjoonis prevaleerimas.

Hoogsast galopist, mida harrastati 2004-2007, on eestlane läinud tagasi juurte juurde ja taastanud „tasa ja targu“ põhimõtte. Majandusbuumile järgnenud tagasilöögid on veel hästi meeles, euro tõttu muutunud hinnad vajavad veel paikaloksumist ja arusaama teket, mis on „õige hind“ ja milline mitte ning täielikku kindlust, milliseks võib kujuneda tulevik, samuti pole.

Kinnisvaraportaalides klikitakse edasi päris hoogsalt ja ka kinnisvaramaakleritel on tööd piisavalt, kuid ostuotsuse tegemisega kiputakse viivitama. „Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“ suhtumist süvendab tõsiasi, et statistikaameti andmetel peab oma eluruumi seisundit heaks või väga heaks kaks kolmandiku lastega leibkondest. Kümne aastaga on selliste leibkondade arv neljandiku võrra suurenenud.

Iseenesest on aga hea, et turg on taastumas stabiilselt ja ilma suurte kasvuhüpeteta. Küll ka needsamad lastega pered, kellest täna elab 67% kortermajades, jälle majade poole vaatama hakkavad ja oma hoo kinnisvaraturule annavad.