Autor: Indrek Peterson • 20. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

EEEL on läbi aastate riigihangete seaduse osas korduvalt rahandusministeeriumile oma ettepanekuid ja seisukohtasid esitanud, mistõttu julgen väita, et ehitustööde riigihangete pakkumuste hindamiskriteeriumide osas ei ole EEEL-i seisukohad viimase 4-5 aasta jooksul oluliselt muutunud, ent kuna need suudavad endiselt üllatada, siis pean siinkohal vajalikuks need veelkord üle korrata.

EEEL ei sea kahtluse alla riigihangete direktiivist tulenevat üldist suunda, milleks on majanduslikult soodsama lahenduse saavutamiseks ka muude hindamiskriteeriumite kehtestamine, kuid mis puutub ehitustööde riigihangetel madalaima hinna kriteeriumi asemel majandusliku soodsuse kriteeriumite rakendamisse, siis oleme mitmeid alternatiive erinevate osapooltega korduvalt ja põhjalikult kaalunud ning jõudnud veendumusele, et ehitustööde riigihangete puhul on reeglina otstarbekas rakendada just madalaima hinna kriteeriumit- välistades aga seejuures alapakkujate (põhjendamatult madala hinnaga pakkujad) hankevõitjaks kuulutamise.

Olen veendunud, et kui ehitustööde riigihangetel on tagatud aus konkurents, kui hanked on professionaalsel tasemel ettevalmistatud, kui hanketingimused, tellija eesmärk ja hankeobjekt on üheselt määratletud, siis pakkumuste tulemusena saavutatav madalaim hind, kui tegemist ei ole alapakkumisega, on ka tellija jaoks majanduslikult soodsaim lahendus.

Siinkohal rõhutame professionaalse hanke ettevalmistamise olulise  osana ka tellija poolsele põhjalikule eeltööle põhineva lähteülesande alusel teostatud veatut (sisulise ekspertiisi läbinud) ehitusprojekti.

Leiame, et ehitustööde riigihangetel parima tulemuse saavutamiseks on jätkuvalt suurimateks probleemideks mitte madalaima hinna kriteerium vaid ebaprofessionaalne hangete ettevalmistus ja paljudel riigihankijatel vajaliku kompetentsi puudumine, mistõttu toetame jätkuvalt selliste riigihankijate ehitustööde riigihangete korraldamise koondamist pädevate kompetentsikeskuste alla.

Teise alternatiivina võiks ju kaaluda ka riigihankijate eelnevat kvalifitseerimist, mis tähendab, et riigihankeid on õigus korraldada ainult nendel riigihankijatel, kellel on riigihanke korraldamiseks vajalik haldusvõimekus ja kompetents tõendanud.

 Kui eeldada, et ehitustööde riigihanke aluseks on võetud professionaalselt koostatud ja nõuetele vastav ehitusprojekt ning riigihankija omab ehitustööde riigihanke korraldamiseks vajalikku pädevust ja ka piisavat tahet riigihanget heast tavast lähtudes nõuetekohaselt korraldada, siis peab ta olema suuteline hanke ettevalmistamisel määratlema ja kirjeldama järgmist:

1. Tellija eesmärk e. üheselt mõistetav töövõtu (hankeobjekti) kirjeldus

2. Hanke töövõtulepingu (tasakaalustatud) tingimused3. Soovitud kvaliteeditasemete kirjeldused4. Ehitustööde teostamise tähtaeg, mis peab olema ka ehitustehnoloogiliste protsesside kestvust arvesse võttes reaalne5. Pakkujatele esitatavad majanduslikud kriteeriumid ja pädevusnõuded, (mis on proportsionaalsed hankeobjekti mahtu ja keerukust arvesse võttes), et tagada eeldus hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks.

Oleme seisukohal, et kui hankija (tellija) teab, millist eesmärki ta soovib saavutada, millises kvaliteedis ja millise tähtajaga, siis ainukeseks reaalselt võrreldavaks kriteeriumiks saab ehitustööde riigihanke puhul olla pakkumuse hind, mis tagab professionaalselt ettevalmistatud riigihanke puhul reeglina ka majanduslikult soodsama tulemuse.

Kõikvõimalike muude kriteeriumite rakendamisel ei pruugi hankija soovitud tulemust saavutada, kuna ehitustööde riigihangete puhul oleks sellisel juhul tegemist valdavas osas deklaratiivsete kriteeriumitega, mille tõesust ja reaalsust on riigihanke menetluse käigus äärmiselt keeruline objektiivselt mõõta ja hinnata.  

Lisaks tekib õigustatud küsimus, et kui riigihankija ei suuda hankedokumentides eelnimetatud viite punkti piisavas kvaliteedis kirjeldada, siis kuidas on ta võimeline veel muid hindamiskriteeriume välja pakkuma selliselt, et nende mõju hindamisel oleks õiglaselt proportsionaalne, et need ei muudaks hanke fookus ega mängiks seeläbi kellelegi hankevõitu teenimatult kätte.

Võimalike muude hindamiskriteeriumitena on ka ehitusettevõtjate liit analüüsinud ehitustööde kvaliteeti, garantiiaega, ehitustööde kestvust, hilisemaid halduskulusid jne., milledest järgnevalt mõned näited:

Kvaliteet- kui hankija teab, milline on tema eesmärgi täitmiseks vajalik optimaalne kvaliteeditase, siis sellise hindamiskriteeriumi seadmine suurendaks pigem tarbetult pakkumishinda ja ei tagaks majanduslikult soodsamat tulemust. (näiteks ei oleks otstarbeks pakkuda laoruumide ehitustöödele pankade või büroohoonete ehitamiseks nõutavat kvaliteeditaset).

Garantiiaeg- kui täiendavaks kriteeriumiks seatakse garantiiaja kestvus, siis peab pakkuja hinnapakkumist koostades arvestama ka pikema garantiiajaga kaasneda võivate täiendavate riskidega, millede maandamisest enim võidaksid pigem finantsasutused.

Lisaks oleks ka siin tegemist pigem deklaratiivse ja ebaproportsionaalse kriteeriumiga, mis suurendaks kunstlikult ehitushinda ja ei pruugi olla ehitaja poolt ka sisuliselt täidetav, kuna tehased ja tarnijad ehitajale ehitustoodete ja tehnoseadmete osas reeglina üle 2-aasta garantiid ei anna.

Välistatud pole ka juhtumid, kus ehitusettevõtja pakub küll pikemat garantiiaega, kuid läheb enne selle lõppemist pankrotti.

Ehitustööde kestvus- kui täiendavaks kriteeriumiks seatakse ehitustööde kestvus, siis ei pruugi ka see hankija (tellija) eesmärki toetada - eeldades, et hankija teab, millal tal on hankeobjekti vaja. Kui hankeobjekt valmib aga  plaanitust oluliselt varem, võib see hankijale teatud olukordades isegi kahjulikuks osutuda, kuna ta peab objekti vastu võtma enne reaalset vajadust. See toob aga hankijale kaasa objekti enneaegse valduse üleminekuga täiendavad halduskulud ja hoone säilimisega seotud riskid. Lisaks annaks sellise kriteeriumi kehtestamine pakkujatele võimaluse küll kõrgemat hinda pakkuda, ent survestaks ehitusettevõtjaid põhjendamatult kiirustama, seades seeläbi ohtu ehitustööde tehnoloogiliste protsesside nõuetekohase järgimise.

Halduskulud- ka sellise kriteeriumi puhul oleks tegemist pigem deklaratiivse kriteeriumiga, kuna pakutud halduskulude tegelikku suurust ei ole võimalik hankemenetluse käigus kontrollida, vaid need selguvad alles hilisema ekspluatatsiooni käigus. Lisaks tekib küsimus, milline saab olema pakkuja vastutus ja kas või kuidas seda kohaldatakse, kui aastate pärast selgub, et halduskulud ei vasta pakutule.

Eeltoodule tuginedes leian, et väide, mille kohaselt ehitusettevõtjate liit toetab lahendusi, mida ehitusettevõtjad ei toeta, ei ole sisuline.

Selleks, et olukorda riigihangetel paremini teadvustada peame hakkama rääkima probleemidest nende õigete nimedega ja keskenduma riigihangete seaduse mõistes mitte niivõrd tagajärgedele, vaid põhjustele, mis neid tagajärgi tekitavad.

Põhjused mis ehitusettevõtjatele riigihangetel kõige rohkem „peavalu“ valmistavad on seotud pigem ebaausa konkurentsiga, mille tulemuseks on paljudel juhtudel alapakkumised, mis omakorda päädivad hankelepingute ennetähtaegse ülesütlemisega, maksupettustega, alltöövõtjatele maksmata jätmisega vms.

Oleme veendunud, et selliste probleemide ennetamiseks ei piisa ainult probleemidest rääkimisest vaid tuleb täiendada ka riigihangete seadust sätetega, mis tagaksid riigihangete professionaalse korraldamise ja välistaksid ebaausate ettevõtjate riigihangetel osalemise. Eesti ehitusettevõtjate seisukohalt oleks  kõigi turuosaliste suhtes õiglane, kui Riik lõpetaks hangetele lubamise ja lepingute sõlmimise ettevõtetega, kes on teda juba korra tüssanud.

Kas seadusandjal jätkub selleks piisavalt tahet?

Loodame väga, et uue riigihangete direktiivi kohaselt tehtavate riigihangete seaduse muudatuste tegemisel kaasatakse ja võetakse rohkem kuulda ka ehitusettevõtjate esindajaid.

Eesti Ehitusettevõtjate Liit on ehitusettevõtjaid ühendav katusorganisatsioon, mis kaitseb ehitusettevõtete õigusi ,teeb ettepanekuid seaduste muutmiseks ja osaleb seadusloomes tagamaks õiglast ja ausat konkurentsi Eesti ehitusturul.