6. mai 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Olen seejuures 100% nõus eelnevate samalaadsete artiklite autoritega, et kriisiaegne säästukuur peaks ammu läbi olema ja firmad peaksid saama tasustatud vastavalt oma töö mahule ning kvaliteedi tasemele.

Tänapäeval on üsna tavaline, et ehitustellija esindaja-konsultant peab tegelema ka hinnapakkumiste läbirääkimistega. Tavaline on ka see, et tellija soov on saada kokkuhoidu igasugustest ressurssidest. Ja nii tulebki ette olukordi kui ehitusprojekti eesmärgiks on ehitada  kiirelt, odavalt ja loomulikult super kvaliteetselt.

Minu kogemuste põhjal ei ole see võimalik, kuid kahjuks paljude tellijate arvates on küll. Ehitustööde alustamisel eelneva soovunelma korral on probleemid juba projekti protsessi sisse kirjutatud. Tulemuseks tekib mitterahuldava kvaliteediga töö, tööde kallinemine, suhtlemisprobleemid jne. On tulnud ette juhuseid, et projekt lõpeb enne tööde valmimist ehitaja lahkumisega objektilt – mõni aeg tagasi oli selline käitumine nagu osa äriplaanist, mille tõttu on firmad oma usalduse krediidi proovile pannud ning pidanud isegi ehitusturult ära minema.

Hetkeseis majandusoludes on paremaks läinud ning objektid saavad valmis ja tellijatele üle antud. Häirivaks faktoriks on aga see, et peaaegu iga projekt algab küsimusega, ah et ehitaja pakkus sellise hinna  - tore on, aga palju sellest hinnast alla saab...

Õige küsimus on – mis selle hinna eest saab ja alles peale analüüsi kui on näha, et hinnas levib "õhku" on küsimuseks, et palju siis ikkagi alla saab. Sellise käitumise korral ei pea järelevalve nt. pingsalt lugema armatuurivarraste arvu betoonis, sest metall on nii kallis ja vajalik on materjalide optimeerimine. Hea meel on tõdeda, et taas on alanud ajajärk, kus firmad ei võta enam töid sisse alla oma hinna.

Ehk siis, tööde hind on selline ja kui ei sobi, teevad teised või ei tehta üldse. Kevadises õhustikus on tunda ehitusturu korrastumise arglikku algust.

Seega on minul ehitusprojektide tellijatele tagasihoidlik ettepanek – kui koostate arenduse või ehitusobjekti äriplaani, siis laske enne kopa maasse löömist pädevatel eelarvestajatel teha põhjalik tööde ülevaade koos võimalikult täpse hinnakalkulatsiooniga.

Palgake endale appi konsultant, kes vabastab teid tülikatest probleemidest teie projekti elluviimisel ja te võite saada rõõmsa üllatuse osaliseks, et ehitaja ehitabki kvaliteetselt ning ei küsigi raha juurde...Kusjuures ehitis valmib tähtaegselt!

Tore stsenaarium, kas pole? Selliseks lõpptulemuseks on aga vaja Tellija, Projekteerija, Ehitaja ja Konsultandi konstruktiivset koostööd, mida praegusel ajal kohtab harva.

Projektide projekteerimise koha pealt soovin veel lisada, et jutt kehvadest, vigastest  projektidest lõpeb ära siis, kui hakatakse aru saama ja endale teadvustama, et eelprojekti hinnatasemel ei ole võimalik projekteerijal teha lisaks ka põhi- ja tööprojekti.

Igale projekteerimise etapile kulub ikkagi oma kindel aeg ning tööks vajalik valmimise ressurss. Suuremate projekteerimismahtude korral on Tellijal, Ehitajal ja ka Konsultandil projektist parem arusaam, kui projekteerimisel on kasutatud modelleerimist (BIM). Üritame ikka ajaga kaasas käia.

Puudutades põgusalt paljuräägitud riigihangete seaduste muudatusi (vt. ka Jaano Vink´i artikkel 24. aprill, toim), lisaksin veel sellise sätte, et pädeval ja sõltumatul komisjonil peaks olema õigus valida Projekteerijat, Ehitajat või Konsultanti mitte ainult odavama hinnapakkumise alusel. Sellise sätte lisandumisel olen veendunud, et siis on projektide õigeaegne lõpetamine normaalne tööprotsess ja otsuste vaidlustamine pigem erand kui reegel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ehitajal võiks kahe ülikonna asemel olla koguni kolm ülikonda: lisaks parima kvaliteedi ja madalaima hinna ülikonnale veel ülikond, mis on õmmeldud arvestades õige hinna ja parima kvaliteedi suhet. Loomulikult käib see teooria ka projekteerijate, konsultantide ja teiste protsessis osalejate kohta.

Autor: Hannes Nurk